Otsing

 

mai 2018
E T K N R L P
« apr    
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Rubriigid

Viited

Arhiiv

Naat – aednikule nuhtlus, nälgijale väljapääs.

 Artikkel ilmunud Eesti Looduses nr. 3/2011, blogis avaldamine kooskõlastatud autor Urmas Kokassaarega.
 
Toidupuudus ja kerkivad hinnad sunnivad pöörama pilgu heas kasvujõus taimedele, keda inimesed on varemgi toiduks pruukinud. Harilik naat täidab neid nõudeid.Pilguheit naadisöömise ajaloole. Minevikus inimkonda tihti kimbutanud näljahädade vastu otsiti viimases hädas abi looduses vara tärkavatelt, mürgitutelt, vitamiiniküllastelt, vastuvõetava maitse ja lopsaka kasvuga taimedelt. Nii pole ime, et naat oli näljaleevendust pakkunud taimede hulgas küllaltki olulisel kohal.Naadi tarvitust muiste Eesti aladel võib vaadelda kahel tasandil. Lihtrahva jaoks oli naat üks paljudest taimedest, kes aitasid kevadisel ajal, kui toiduvarud olid tihti otsakorral, peletada kõhutühjust. Oluline oli seegi, et naati said loodusest korjata ka põllumaata inimesed.
Loomulikult ei söödud naati pelgalt toortoiduna, vaid prooviti kuumutamisega suupärasemaks muuta. Naadilehed polnud põhitoit, üksnes teiste toiduainete lisand. Kaks põhilist rooga, kus naadilehti nälja korral kasutati, olid roheline leem ja näljaaja hädaküpsetised.
Leeme jaoks koguti värskelt tärganud naadilehti, need loputati hoolikalt, rebiti või hakiti peeneks ja pandi patta lühikeseks ajaks keema. Mõne aja pärast riibuti taimed keeduleemest kokku ja pandi sõelale nõrguma. Kui varuks oli tangu või jahu, puistati neidki rohelisse keedusesse, võimaluse korral lisati leemele vägevuse andmiseks soolikarasva. Näljahädalistel piirdus kogu toit vaid keeduvee, naadilehtede ja soolaga. Sellist keedust iseloomustab hästi tollane rahvapärimus:
Nüüd need naadid nopitakse,
orjal leenta keedetakse,
ei peal old piima piisakesta,
ei sees old rasva raasukesta.Näljaajal lisati naati karaskitele, mitte leibadele. Sellised rohelisandiga küpsetised olid tuttavad peamiselt Lõuna-Eestis. Väga harva tehti naadiküpsetisi rukkijahuga, kuid need olid nii rabedad, et tuli lausa sõelaga ahjust välja võtta.
Naadikaraskite valmistamiseks korjati kevadel mitme taime rohelisi osi: ohakaid, paju-, sõnajala- ja sõstralehti, naate, nõgeseid, põldosje jne. Taimed pesti puhtaks, raiuti pudiks ja hautati vees pehmeks. Odrajahu segati vedelikuga tainaks ja lasti sellel hapneda. Seejärel lisati tainale pehme taimemass, vormiti karaskid ja küpsetati.
Miks neid naadikaraskiteks kutsuti? Rahvapäraselt nimetati kõiki kevadisi rohelisi taimeosi tihti naatideks, olenemata liigist. Nii näiteks kutsuti Lõuna-Eestis naadisupiks ka leent, mis oli tehtud noortest ohakatest.
Sakste menüüs oli naadil teistsugune otstarve: naat ei olnud näljakustutaja, vaid hoopis tervise turgutaja. Et ülemrahvagi sekka kuulujad ammustel aegadel naati ei põlanud, seda tõestavad nii selle taime kunagised nimetused kui ka nõuanded tarvitada naati loodusravis. Nõnda on naati eri maade kultuurides kutsutud veel härrakapsaks, preestrikapsaks, ametnikukapsaks, piiskopitaimeks jne.
Nimetuse osis kapsas tuleneb sellest, et paljud rahvad keetsid naadilehti samamoodi kui kapsalehti, samuti on ammuseid andmeid peenestatud naadilehtede hapendamise kohta. Rahvasuus on naati nimetatud mitmeti: harakavarvad, varesjalad (noorte tärkavate lehtede kuju), putkeleht, putkehein, kuuljapütsik, pütsikleht (putkele omase õisikuvarre järgi), sarapuu-riin, sarabunaat, sarapu natid (kasvukoht sarapuude all).
Tohterdamise otstarbel kasutati naati kas sees- või välispidi vesi-, õli- ja alkoholtõmmistena, mähistena, vannidena. Eesmärk oli suurendada uriinieritust, leevendada põletikku nii põletuste, pistete kui ka kõrvetuste korral, saada abi liigesepõletike, reumavaevuste ja podagra korral, ühtlasi pruugiti teda nõrgatoimelise rahusti ja uinutina.
Podagra on tingitud liigse kusihappe ladestumisest sooladena liigestesse. Naadi mõjukust podagravaevuste leevendajana tõendab ka hariliku naadi ladinakeelse nimetuse liigiepiteet Aegopodium podagraria või üks ingliskeelsetest naadi vastetest goutweed (gout ’podagra’).
Keskajast on viiteid sellegi kohta, et naati lausa kasvatati kloostriaedades. Arvestades naadi kiiret levikut, polnud vaja teha erilisi jõupingutusi peale taimede kohaletoomise. Kloostrielanikud laiendasid ka naadi levilat, levitades naati üha uutesse kloostriaedadesse.Varude puudust pole. Pigem tahaksid paljud aia- ja maaomanikud näha, et naat nende valdustest jäädavalt kaoks. Naadivarusid aitab hoida taime tõhus vegetatiivne paljunemine risoomiosadega – neid võib samuti hautatult toiduks tarvitada – ning seemnepanga pikaajaline säilimine mullas.
Arvestades naatide ohtrust ja visadust taastada kaotatud kasvualasid, ei tasu meil naadinappust peljata. Seetõttu võibki mõista, miks praktilise meelelaadiga eestlased suhtuvad enam kui kahtlevalt naatide kasvatamisse (kirjulehine vorm ilutaimena) või toiduks varumisse.
Naati varuvad paljud veendunud loodustoidu pooldajad eelkõige suurlinnades. Nad talletavad naadilehti kas hapendatult, marineeritult, soolatult või kuivatatult. Igal säilitusviisil on omad eelised, pidades silmas hilisemat kasutamist. Happelise keskkonna mõjul naadilehed pehmenevad ja liigtugev maitse taandub.
Soolatud ja kuivatatud naadilehti saab kasutada toitude maitsestajana. Esimesel juhul kombineeruvad naadi ja soola koosmõju, teisel juhul pääsevad maksvusele naadi enda maitseomadused, mis lähtuvad eeterlikest õlidest. Mida vanemate lehtedega tegu, seda tugevam on nende maik. Kõige vähem mõjutab naadilehtede maitset sügavkülmutamine. Eriti suured naadisõbrad kasvatavad teda isegi pottides või kastides, et värske kraam pidevalt võtta oleks.

Toiteväärtuselt kasinapoolne. Energiat andvaid põhitoitaineid leidub naadis vähe. Loomulikult on lehtede biomassis süsivesikuid ja valke, ent esimeste seas on ülekaalus seedumatud kiudaineid, eeskätt tselluloos. Valke naadilehtedes napib, tooreid naadilehti süües on need raskesti seeditavad ning ka aminohappeline koostis pole kiiduväärne. Rasvollust leidub naadilehtedes vaid jälgedena.
Mikrotoitainete poolest on naat märksa rikkalikum. Naadisööja saab mineraalaineid, eeskätt kaaliumi- ja magneesiumiühendeid, samuti mõningaid vitamiine, vesilahutuvatest vitamiini C ehk askorbiinhapet, rasvlahustuvatest vähesel määral vitamiini E eri vorme ehk tokoferoole.
Muu hulgas sisaldab naat pigmente: klorofülle ja karotenoide, peale selle eeterlikke õlisid ning orgaanilisi happeid. Just mikrotoitained annavad naadilehtedele aroomi ja erilise maitse. Eeltoodud loetelust on selge, miks naati ei pruugita mitte põhilise toidutaimena, vaid toidulisandina.
Innukas naadisööja peaks arvestama mitut asjaolu. Suurtes kogustes naadilehtede söömine võib bioaktiivsete ühendite rohkuse tõttu mõjutada organismi ainevahetust. Kindlasti ei tasuks naate süüa kõhunäärme- ega sapipõiepõletike korral. Ja lõpuks, tundlikuma seedimisega inimestel võivad naadiroad toimida lahtistavalt. Sel juhul on väljend „organismi puhastav toime” täiesti üheselt mõistetav.

Naaditoidud praegusajal. Looduslähedase toitumise entusiastid valmistavad naatidest suppe. Tõsi, enamasti on nendes keedustes ülekaalus muud toiduained, nagu puljong, piim, kali, jahu, kruubid, köögiviljad, liha, munad või hapukoor.
Värskest naadist tasub teha salateid koos kala, kohupiima, kodujuustu, samuti kapsa, kartuli, porgandi jt. köögiviljadega. Salatites sobib naat hästi teiste loodusest kogutud söödavate taimedega.
Naadist võib valmistada püreesid, vormiroogasid, kotlette ja omlette. Nendeski toitudes on naadilisandi kõrval tähtsamad teised köögiviljad, tangained, rasvollus, munad, piimatooted ja maitseained. Varakevadel kogutud naadilehti kasutatakse pirukate, pannkookide, pitsade, võileibade jne. täidiste või katetena.
Valdavalt valmistatakse naadiroogi keetes ja hautades ehk teisisõnu: naate eelistatakse süüa termiliselt töödeldult. Vähesed suudavad süüa naati toortoiduna. Tõelised naadifännid aga keedavad naadist ja rabarberist või teistest lisanditest isegi moosi.

1. Moora, Aliise 1981. Mida vanasti loodusest leivakõrvaseks korjati. – Eesti Loodus 32 (8): 489–497.
2. Niiberg, Toivo; Lauringson, Enn 2007. Umbrohud tüliks ja tuluks. Maalehe Raamat, Tallinn.
3. Raal, Ain 2010. Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti entsüklopeediakirjastus, Tallinn.
4. Rautavaara, Toivo 1998. Kuidas meie taimi kasutada. Sinisukk, Tallinn.
5. Slipher, Beate 2007. Korja loodusest söödavaid taimi. Varrak, Tallinn.
6. Vilbaste, Gustav 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele selts, Tallinn.

Urmas Kokassaar (1963) on Tartu ülikooli üldbioloogia õppejõud. Biokeemikuna avaldanud rohkesti artikleid toidu ja toitumise teemal.

  Urmas Kokassaar