Otsing

 

detsember 2019
E T K N R L P
« nov    
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Rubriigid

Viited

Arhiiv

Joel Haahtela “Liblikakoguja”

 Allolev foto pole illustratsioon raamatust, vaid leid  mullusuviselt Gruyere lossis asunud  näituselt,  seostudes  miskipärast loetuga. Kahjuks ei kirjutanud üles autorit…

Sellesuvine kunstilelamus

Raamat ise aga on pisut unenäoline  lugu mehest, kes saab ootamatult tundmatult inimeselt päranduseks vana maja suure liblikakollektsiooniga. Selgitamaks kingituse tagamaid, rändab peategelane ringi mööda Euroopat, külastades sundmõtte küüsis olnud kinkijaga samu paiku ning kohtudes tema noorpõlve sõbrannaga. Teos ongi justkui poeetiline kogum liblika tiivalöökidest, olles samas tugevalt pingestatud eksistentsiaalse üksinduse ideest, millest pakub väljapääsu vaid julgus armastada. Psühhiaatriadoktorist kirjaniku mõtisklused mälestuste ja juhuste rollist inimese saatuses jäävadki lõpliku vastuseta.

“Mälestused hakkavad üksteise peale kihistuma, segunema, kuni oma elu kohta on võimatu kindlaks teha, mis on teiste jutustatud, teistega juhtunud, millest on kusagilt loetud, mis fotodelt nähtud ja mis on tõepoolest oma.”

“Hea tomatipüree saladus on mälestus. Kui kasvatada tomateid kogu elu, siis on igas tomatis eelmise tomati saladus. Malmpotis oli eelmise sügise mälestus ja igas tomatipurgis kõik see, mis oli olnud ja mis oli hetkel.”

Ja mis oli õiguspoolest tegelikkus? Kas tegelikkus oli sel hetkel, kui see juhtus või nüüd, 70 aastat hiljem, kui A. P. püüdis meenutada unustatud päeva, kas tegelikkus oli sündinud siis, kui H võttis kinni liblika või hiljem, kui asjad olid hakanud tema peas ja unes kuju ning seletust nõudma, kas tegelikkus oli alles nüüd, kui ma neid sõnu kirjutan, või oli tegelikkus mingisugune ühisavaldus kõige kuuldu ja nähtu kohta, alati muutuv, igavesti voolav, iga päev uut kuju võttev.”

“Üksindus on armastuse ja tühjuse vaheline ruum.”

“Suheldes isaga oli mul samasugune tunne nagu sageli varemgi; midagi oli jäänud ütlemata, midagi,  mida kumbki ei osanud sõnadesse panna, miski, mida ei saanud parandada, miski, mis oli paisunud liiga suureks.”

“Ja kas oli nii, et iga sõna nihutab vaikust ainult edasi, lükkab edasi möödapääsmatut, hetke, mil miski enam ei kaitse, ja seepärast peame rääkima lõputult, lausuma tühje sõnu, täitma aega, leidma uusi kohti, magama, lugema, kirjutama, varuma igalt poolt sõnu, mäletama, peitma tühjust.”

“Nii mõndagi jääb meile mõistetamatuks, tihti see, mis on kõige lähemal.”