Otsing

 

november 2019
E T K N R L P
« okt    
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Rubriigid

Viited

Arhiiv

Italo Calvino “Nähtamatud linnad” – raamat rändamist armastavale inimesele.

Teel olemise  ja uue kogemise kihku olen  ikka põhjendanud endale lähemale jõudmise sooviga. Seekordse Sitsiilia reisi ootuses loetud raamat aga häälestas mind pisut teise nurga alt, pakkudes samas  ka hulganisti  äratundmise rõõmu. Italo Calvino raamat “Nähtamatud linnad” on fantaasiarikas, kohati filosoofiasse kalduv lühipaladest koosnev mõtisklus naisenime kandvatest olematutest linnadest, mida Marco Polo kirjeldab Hubilai -khaanile.  Iga linnaga on seotud mingi märksõna: igatsus, surm, mälestus, märgid, taevas, silmad, vahetused. Need väljamõeldud linnad mõjuvad kui eluetapid, kui olemise seisundid, kui mälu peegeldused.

“On linnu, mis hoolimata aastatest ja korduvatest ümberehitustest kujundavad oma elanike soove, ning linnu, mis tuuakse ohvriks elanike soovidele või kus mingeid soove enam ei sünnigi.”

“… linnad, mis läbi aastate ja muudatuste annavad kuju igatsustele ning need, kus igatsused hävitavad linna või hävitab linn igatsused”  (lk. 28)

“Ka linnad arvavad, et nad on kerkinud tänu mõtetele või juhusele, kuid üks ega teine suuda linnamüüre koos hoida. Linna puhul ei vaimusta sind tema seitse või seitsekümmend seitse imet, vaid vastus, mille ta annab sinu küsimusele. Või küsimus, mille ta sulle esitab, sundides sind vastama nagu Teeba sfinksi suu läbi. “  (lk. 32)

“Võin muidugi öelda, mitu astet on trepptänavatel, kuidas kummuvad kaaristute võlvid, milliste tsinkplaatidega on kaetud katused, kuid tean, et parem võiksin vait olla. Mitte sellest ei koosne linn, vaid seostest tema ruumi mõõtmete ja minevikusündmuste vahel: laternaposti kõrgus ja poodud usurpaatori jalgade kõikumine; kallakil räästasüsteem ja kassi kõnd mööda renni, kuni ta aknast sisse lipsab… Ent linn ei ava oma minevikku, vaid hoiab seda otsekui peopesa jooni, kirjapanduna tänavanurkadesse, aknavõredesse, treppide käsipuudesse, pikse-ja lipuvardasse – iga lõik omakorda märgitud kriimustuste, sälkude, sisselõigete, täketega” (lk. 14)

“Maurilia linna elanikule ei maksa öelda, et mõnikord asendub samas paigas ja samasuguse nime all üks linn teisega, nad sünnivad ja surevad ilma üksteist tunda saamata, omavahel suhtlemata. Juhtub, et isegi elanike  nimed jäävad samaks, samuti nende häälekõla, koguni nende näojooned, kuid nimede varjus ja paikade kohal elanud jumalad on sõnagi lausumata minema läinud ja nende asemel on end sisse seadnud võõrad. Oleks mõttetu arutada, kas uued on paremad või halvemad vanadest, sest nede vahel pole mingit sidet, niisamuti kui vanad postkaardid ei kujuta Mauriliat, nagu see kunagi oli, vaid üht teist linna, mille nimi on samuti Maurilia.” (lk. 25)

“Kas sa rändad selleks, et oma minevikku uuesti läbi elada” kõlas siinkohal khaani küsimus, mille oleks võinud esitada ka nii: “kas sa rändad selleks, et leida uuesti oma tulevikku?” (lk. 24)

Vilen Künnapu järelsõnast:

” Uuslinnade monotoonsus  ja anonüümsus on ülemaailmne probleem. Paljud kohad on kaotanud oma vaimu - genius loci, oma identiteedi. Ka inimene selles kivikõrbes on muutumas väikeseks halliks tombuks, võõrandunud olendiks, kelle liikumine meenutab mingit mõttetut võnkumist, suunatud vibreeringut. Ajaloolised vanalinnad on muutumas muuseumideks, turistide kõnnumaaks, uuslinn aga hullumajaks, mis on lõputu kui tuul. Tegelik linn, linn, kus oleks inimestel hea olla, mis oleks soe, mõnus, lõbus, lahke, lõhnav  ja täis elu, on kuhugi kadumas. Tugevamad proovivad võidelda linnade destruktsiooni vastu, nõrgemad nutavad taga häid aegu, kuid paljud on leppimas linna anonüümsuse ja kõledusega. See leppimine ongi kõige hirmsam ja kohutavam, selle vastu ongi Italo Calvino “Nähtamatud linnad” eelkõige suunatud. Teoses jäävad kõlama humanistlikud noodid, usk inimliku rikkuse, mitmekesisuse ja vitaalsuse võidulepääsemisse, usk Linna kui fenomeni, mis on inimeste poolt loodud ning jääb sellena ka püsima oma imepärasuses, kordumatuses, väiksuses ja suuruses.” (lk. 118-119)

Santiago Calatrava looming