Otsing

 

oktoober 2019
E T K N R L P
« sept    
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Rubriigid

Viited

Arhiiv

Neil Gaiman – “Ja tee lõpus on ookean”

Peale mõningast pausi fantaasiakirjanduse lugemisel mõjus Neil Gaimani raamat üpriski värskendavalt. Elegantselt kirjutatud ladus ja kergesti loetav teos algab 42-aastase mehe sattumisega kunagisse kodukanti, kus elustuvad lapsepõlvemälestused ja üleelamised rüütatuna fantaasiamaailma. Raamatu moto: “Ma mäletan elavalt omaenda lapsepõlve… Ma teadsin kohutavaid asju. Kuid ma teadsin ka seda, et täiskasvanud ei tohi teada saada, et ma neid tean. See oleks neid kohutanud…”

Loo peategelaseks on 7-aastane üksildasevõitu poiss, kes leiab lohutust raamatutest. Ühel päeval  satub ta tallu, kus elavad koos kolm eri põlvkonnast naist, kes pärit hoopis teisest maailmast ja on lapsele toeks tema kokkupuutel muudest universumistest pärit tegelastega, kes kõik kannavad endas mingit eksistentsiaalset eesmärki.

 Ka paralleelmaailmad on korrastatud, sealgi valitseb vaimsetele võimetele rajanev  hierarhia. Nagu inimestegi seas, tuleb ette uudishimust ajendatud piiride ületamisi. Olendid on loodud justkui inimesi  peegeldama: käitutakse  vastavalt oma loomusele, püüdes anda igaühele just seda,  mida ta ihaldab… (täiskasvanute autoritaarsus, kes ju teavad kõige paremini, mida teised vajavad).

 Raamat räägibki tegelikult lapse hirmudest, mis võivad pärineda nagu olevusedki mingitest kadunud maailmadest ( geneetilised hirmud) või kartusest täiskasvanute ees. (“Mitte keegi pole väljastpoolt sama, mis ta seestpoolt on.”) Või teine tsitaat: “”Oo, koletised kardavad väga, seepärast nad koletised ongi.”

Midagi ju ei teki ega kao, vaid muudab eksisteerimise vormi ja eksimuse korral saadetakse tagasi õppetundi omandama. Vigade parandus on aga vägagi pingutav ja kohane vaid vaimse  hierarhia tipus olevaile nii nagu asjade ajast väljalõikaminegi.

Raamatul on autobiograafiline foon: ” Ma ei igatse taga oma lapsepõlve, kuid ma igatsen taga seda, kuidas ma võisin rõõmu tunda väikestest asjadest – ka siis kui suured asjad varisesid. Ma ei suutnud mind ümbritsevat maailma hallata, ei saanud mulle raskete asjade, inimeste või hetkede juurest lihtsalt ära minna, aga ma leidsin pääsu asjades, mis mulle rõõmu tegid.”

Raamat on  sobiv lapsemeele säilitanud täiskasvanule, aga ka arenenumale teismelisele, eriti neile, kellele meeldis “Coraline”.  Tema suurimaks väärtuseks on reaalse ja fantsaasiamaailma osav põimimine, eesmärgiga kanda  neid filosoofilisi probleeme, mis lapsepõlvele  tagasi vaadates avalduvad. Kirjaniku pilguheit oma lapsepõlvele  on kantud inimarmastusest ning jutustatud sooja alatooniga. Teose ainetel on valmimas  film peaosas Tom Hanksiga.