Otsing

 

august 2019
E T K N R L P
« apr    
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Rubriigid

Viited

Arhiiv

G.-O. Chateaureynaud “Õnne põik”

Üks neist vähestest raamatutest, mille  vastu tekitas lugemishuvi  hoopis tõlkija (Indrek Koff) nimi. Seitsmest müstilist elementi sisaldavast novellist koosneva valiku teljeks on nooremapoolsed peategelased, kes ei vaeva end ambitsioonidega, vaid pigem lohisevad läbi elu.  Teemadering keerleb identiteediprobleemide, jagamise vajalikkuse,  unistamise  oskuse ja elu illusoorsuse ümber. Surnud  lähedaste kutsumine oma ellu mälupiltide põhjal  elusuuruste ja tegutsevate tinast kujudena, olematud paradiislikud tänavad, koonduslaagri alal asuv väike nähtamatu aiake ja muud kummalised paigad raputavad sisseloksunud elusse ning mõtlemisse mõrad, mis vahel viivad elumuutustenigi.

“Moe oli üsna hilja aru saanud, mistarvis ta loodud oli. Ilmselgelt oli ta loodud selleks, et taksos istudes klienti oodates uneleda ja raamatut lugeda. Ega ta selle üle uhke ei olnud. Parema meelega oleks ta ajastul nii-öelda sarvist haaranud, kuid taibates, et piir tuleb peagi ette, käega löönud.” (lk. 5)

Ühel momendil paiskab aga elu tegelased ebatavalisse olukorda, saates nende teele mingi ime, et nad seeläbi jõuaksid millegi olulise mõistmiseni. Imede koha pealt kirjanik ei koonerda. Nii satub niminovelli peategelane olematusse Õnne põiktänavasse, kus naudib korraks elu butafoorset tulevärki. Hetkeks “plaanilt välja astudes”  kogetu jääb meest mõneks ajaks kummitama, kuid siis naaseb ta  ”oma lihtsa elu ja õnne leige ikke juurde, kus päevauni on ööune sarnane.” Aastate möödudes taas end olematult tänavalt leides näeb  ta paradiisi asemel   räämas, lagunevat ja närtsinud ümbrust. Nii segaduses olles ning   värve ja lõhnu mäletades, kuid nägusid ja nimesid unustades, leiab ta end järsku tühjusesse ja pimedusse suubuva kuristiku servalt.  ” Me elame sammhaaval. Järjepidevus paneb meid uskuma, et me oleme elus, et midagi pole juhtunud. Aga niipea, kui see katkeb, me enam ei tea, sama hästi võime surnud olla ja lihtsalt sama hooga edasi minna, nagu trepist alla veerev pall. See põrkab astmelt astmele,  aga lõpuks jääb paratamatult seisma.”(lk.15)

“Magnus, alati täpne ja vaikne, lõpetas leerikooli, käis küll armulaual, kuid oli ikka niisamasugune pagan kui sinna minnes, ta õieti ei mõelnudki selle peale, ebamäärane olend, häguse loodu võbelev osa.” (lk. 61)

Või teine nimitegelane Magnus, kes tajub elu lapsest peale kui teatrit, mida spetsiaalselt tema jaoks lavastatakse. Nii näeb ta  etendust  söögilauale asetatud nõudest kuni  tänaval kihava eluni. ” Maailm pole muudkui vaid lavakujundus ja elu on vaid näidend,  mida mängitakse tema ümber ja ainult temale.”

Kust läheb piir illusoorse ja tegeliku vahelt? Kui objektiivselt me end ja maailma tajume ? Mis sellest sõltub? Illusoorusus kui pagemisvõimalus, vastutusest keeldumise moodus.

Kõige vallatum novell on aga “Tinast kodanikud”, kus vastavalt soovile on võimalik oma  mälupiltide põhjal taastada tinast kujudena lähedasi inimesi, ka lemmikloomi, kes lõpuks su elu üle võtavad. Ehk kui palju me laseme end mõjutada lähedaste arvamustest, nõudmistest, unistustest.

“Aed” räägib loo 8-aastasest poisist, kes koonduslaagrisse saadetuna  põgeneda püüdes satub laagri territooriumil olevale nähtamatule saarekesele, mis teda toidab ja kaitseb. Lapse oskus elada vaid hetkes on see, mis ta päästab. Kui sul aga on kesk kurja elu jubedat kaost võimalus, siis seda jagamata tunned kergendust, kui sind tabab sama ränk saatus, sest piinu kõrvalt vaadata, abitust kogeda on raskemgi. Nii liitubki poiss kurba saatust trotsides,  samas  süda täis seletamatut rõõmu, surmakolonniga, loobudes oma pääsemisvõimalusest. Lugu inimese olemuslikust sisemisest üksindusest ja  jagamisevajadusest.

Kogumiku romantiliseima novelli   “Merikõrvad”  peategelaseks on taas  poiss, kes vaesuse eest  pagedes kolib suurest linnast  ära väiksemasse kohta, mille  ”sadamas ei peatu üksi alus, kus soolane mereõhk paneb kõik roostetama: liiklusmärgid, aknaluugid, rõdupiirded. Kus linn näib justkui magavat, olles end kui pilveteki all kerra tõmbunud. Ja kus rahvamassi tavapärase tigeda ettevaatlikkuse asemel kohtab sageli ükskõiksust, mida võiks headuseksi pidada, kui pole sellega varem kokku puutunud”.(lk 99) Sellises letargilises, samas ängistust mitte tekitavas kohas satub poiss mõõna ajal kokku kummalise tüdrukuga, kes aitab müstilisel moel täita tema unistuse.

Kogumiku väärtuseks omaette on romantilised kirjeldused, mis sageli seotud veega (vihm, meri, udu).

“Vihm võib olla sõber. Isegi linnade hall vihm. See võib teie laubale ja kätele langeda nagu paitus. Õhtu võib lõhna kombel hõljuda.” (lk. 10)

“Öö on saarestik, iga süüdatud tuli toob varjude ookeanist esile valgusesaare.” (lk. 23)

“Öö surus oma musta koonu vastu kambriakent.”" (lk.23)

Kogumikule on järelsõna kirjutanud Mehis Heinsaar. ” Chateaureynaud novellid on väga detaili- ja mõttetihedad. Tema rahutule, lühikeste lausete ja absurdihuumoriga vürtsitatud stiilile seisab eesti kirjanduses vahest kõige lähemal Arvo  Valtoni lühiproosa. Peab siiski lisama, et prantslase lugudes on jäetud rohkem ruumi melanhooliale ja lüürilisele elemendile.” (lk.121)

Mulle meeldis, lugege ka!