Otsing

 

juuli 2019
E T K N R L P
« apr    
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

Rubriigid

Viited

Arhiiv

Carlos Ruiz Zafon “Marina” – lugu “hinge pööningukambritest”.

Veel üks  noortele  sobilik pillikeelena pingul lugu gootilikult sünges ja hämaras lagunevate villadega Barcelonas ringi uitavast 15-aastasest internaadis elavast noormehest, kes siseneb   mahajäetud moega viirastuslikku  häärberisse, tutvudes seal elava neiu ning tema isaga. Juhuslikult satuvad õrnadest tunnetest haaratud noored ühe ammuse tragöödia jälgedele, mille verised tagajärjed ulatuvad kaasaega ning mis viib neid kokku pisut frankensteinliku maailmaga.

Minu kujutlusvõime piitsutas   Zafoni sisendusjõuline    stiil  nii üles, et viis lugemise ajal  paariks ööks unerahu…

Foto  Ene Tellismaa  (Tartu Aleksandri kirik, millel pole küll gootikaga ja Barcelonaga midagi  ühist, aga müstiline on ta ikkagi!)

“Marina” on hea ettevalmistus sama autori filosoofilisema ja mahukama “Tuule varju” triloogia lugemisele. Lisan mõned tsitaadid viimatimainitud triloogiast ja “Marinast”.

Lugemise kunst on kahjuks välja suremas, sest see on väga isiklik kombetalitus: sest raamat on peegel ja me võime sealt leida vaid seda, mis on meis juba olemas; sest lugemisse paneme kogu oma mõistuse ja südame ning see oskus muutub iga päevaga üha haruldasemaks”.

“Mitte ealeski polnud  ma tundnud, et üks lugu mind niiviisi vangistab, ahvatleb ning endasse haarab, nagu selle raamatu puhul. Seni ei teadnud ma,  mida tähendab lugemist nautida, avada uksi, mis su hinges avanevad, anduda kujutlusvõimele ning keele ja loomingu ilule ja salapärale. See on varjude maailm ja salapära, mis on harvaesinev hüve. See raamat õpetas mulle, et lugemine suudab panna mind jõulisemalt elama, anda mulle tagasi nägemise, mille olin kaotanud”.

“Olin alati arvanud, et vanad rongijaamad olid ühed vähestest nõiduslikest paikadest, mis maailma on jäänud. Seal segunesid mälestuste ja hüvastijättude tondid sadade üheotsareiside algusega kaugetesse sihtpunktidesse”.( “Marina )

“Me mäletame vaid seda, mida kunagi ei juhtunud “( “Marina”).