Otsing

 

märts 2019
E T K N R L P
« veebr    
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Rubriigid

Viited

Arhiiv

Raamat kui hullu koera unenägu – James Dashner, “Põlenu katsed”

Labürindi lahendamine pidi olema lõpp. Ei mingeid mõistatusi ega jooksmist enam. Thomas oli kindel, et põgenemine tähendas oma elu tagasi saamist…
Kuid vabaduse asemel peab ta kohe ette võtma järgmise raske katse. Ta peab läbima Põlenu, et taas ennast ja oma sõpru päästa …
„Põlenu katsed“ on järg James Dashneri romaanile „Labürindijooksja“ (eesti k 2014).

Enne ”Põlenu katsete” kätte võtmist kuulsin paarilt lugejalt positiivseid kommentaare.  Kõik kiitsid, et raamatu teine osa oli isegi põnevam kui esimene. Sama väitsid ka mitmed erinevad raamatublogid:
* “Tõeliselt põnev raamat…”
* “Kolmandat raamatut tasub oodata…”
* “Täpselt sama põnev raamat, nagu oli seda “Labürindijooksja”.”
* “Põlenu katsed” on mu lemmikraamat.”
* “Uskumatu, kui andekas kirjanik on James Dashner! Sellise loo peale tulla on fenomenaalne.”

Mina suutsin sõna-sõnalt läbi lugeda vaid esimesed 100 lehekülge, siis hakkas kogu tegevustik nii vastu, et lihtsalt sirvisin ülejäänud raamatu lõpuni. Ja põhjuseks polnud mitte antud maailmalõpu süngus vaid autori stiil ja ideed.
Jah, need ideed on tõepoolest originaalsed. Jah, sündmused vahelduvad kiiresti ja põnevus püsib kogu aeg.
Ent sellest hoolimata on pidevalt tunne,  et tegemist pole lihtsalt järjekordse visiooniga tulevikust vaid hoopis mingi hullu koera unenäoga. Lastega teostatavad eksperimendid näivad üsna mõttetutena ja kaootilistena ning seavad kahtluse alla tulemuse, mida nendega loodetakse saavutada.
Jääb mulje, et tegelikult raamatu autorile lihtsalt meeldivad “veri ja soolikad” ehk tapmine ja laibad. Tema mõnede ideede kõrval kahvatuvad isegi õuduskirjanduse vanameistri Stephen Kingi teosed.
Üldse jääb kaht esimest raamatut lugedes kummitama mõte, et kui inimkonna päästja leidmiseks tuleb korraldada just taolisi veriseid eksperimente, siis ehk polegi selline inimkond päästmist väärt…

 Mõned näited raamatust:

  • “Suures toas rippusid kõikjal laest inimesed – neid oli vähemalt tosinkond. Nad olid kaelapidi üles riputatud, nöörid keerdunud ja sööbinud lillasse, pundunud nahka. Jäigad kehad õõtsusid vaevumärgatavalt, kahvatud roosad keeled valgete huulte vahelt välja turritamas. Kõigil olid silmad lahti, ent pilgus kindel surm.”
  • “Thomas oli juba mõtetes mujal, südamerütm tõusnud kiirete valusate tukseteni. Ta suutis mõelda vaid sellele, mis tema enda kaelale tätoveeritud. Et ta tuleb tappa.”
  • “Ta oli vaevu jõudnud viimase sõna öelda, kui sosin kaikus taas läbi õhu, seekord täis lapsikut viha. “Te olete kõik surmalapsed. Teid kõiki lõigutakse katki. Surnud ja katki.”” 
  • “Thomas surus küünarnuki ja käsivarre raskuseks väluja rindkerele ja kobas siis poisi juuksid või nägu. Ent kui tema käed üle väluja libisesid, sattus ta segadusse. Pead polnud. Ega juukseid või nägu. Isegi kaela mitte. Ei ühtki kehaosa, mis oleks pidanud seal olema. Selle asemel tundis Thomas suurt ja täiuslikku siledat külma metallkuuli… Thomas tundis kõval kuulil paksu märga massi, mis immitses sealt, kus pidanuks olema poisi kael. Ta teadis, et see oli veri…”
  • “Paistis, nagu oleksid mehe juuksed skalbi küljest ära rebitud, alles vaid vermed. Tema nägu oli kahvatu ja märg, kaetud armide ja haavadega. Üks silm oli läinud, selle asemel sültjas punane mass. Tal polnud nina ja Thomas võis lausa näha, kuidas ninakäigud uuristasid end kohutavalt katkise naha alt mehe koljusse.” 

Kui eeltoodud katkendid pole võikad/haiged, siis mis üldse on …
Ja kui vägivallast läbi imbunud/haige mõtlemisega peab olema inimene, kes sellist raamatut ( muude tulevikuvisioone kujutavate teostega võrreldes) heaks peab …