Otsing

 

juuli 2019
E T K N R L P
« apr    
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

Rubriigid

Viited

Arhiiv

Eduard Vilde 150

Klassiku sünnipäeva puhul oli taas põhjust  riiulis tuulata ja avastada tema humoorikad reisikirjad. Alljärgnevalt mõned katkendid kirjaniku Lõuna-Saksamaa muljetest.

“Asiaadiks peetakse mind ka. Sest et söön hapupiima. Minu arstil, kes seda kord nägi, käis ilgusejudin läbi keha. Ja piimapoes, kus käin vahel jogurti maitsmas,  piidlevad mind kaupmees, tema naine ja tütreke leti varjust, kõigil ilme näos, nagu sööksin seepi või hülgerasva. Nad ei imestaks, kui telliksin neilt pärast jogurti veel portsjoni rohutirtse, pääsukesepesi või mädamune.
Jogurti nad pidavat müügil aiva võõrastele – tähendab minusugustele barbaritele. Rikkiläinud piima, tähendab hapupiima – söövat neil vahel harva ainult väga kõrgel elavad kõige vaesemad talupojad.”

“Eestlased on siin tuntud. Neil on hea faama, eriti pansionide ja hotellide teenijaskonnas. Sest kuna sakslane maksab ainult need 10% , mis teeninduse eest arvel, maksab eestlane peale selle veel jootraha tsaariaegse Peterburi mõõdu järgi.
Aga eestlastel polevat püsivust, kurdetakse. Neid haaravat orus varsti igavus. Siis kahetsetavat, et neil pole nii pikka kaela,  mis lubaks kaeda üle mägede. Mäestik olevat ju ilus küll, kui ei oleks neid vaadet sulgevaid rumalaid mägesid!
Ja peale igavuse haaravat neid veel suur igatsus kolme “k”  järele. Need olevat: kilu, kama ja kaerakile. Ja siis muudkui kaovad…”

Eriti lõbusad on tolliametniku lood ” nurgelistest ja “ümmargustest”  salakaubavedajatest  prouadest ( selleaegsetest “muuladest”),  kes kallihinnalist pitsi, siidi ja muud üle piiri tuua üritavad.

Vilde värvikas keeles kirjapandud  reisimuljed  on võrratu lugemismaterjal!

Lisan siia gorikatuuri Vildest ( nii kutsuti omal ajal Gori pilte), mis pärit Martti Soosaare raamatust ” Tuntud ja tundmatu Gori”.