Otsing

 

mai 2019
E T K N R L P
« apr    
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Rubriigid

Viited

Arhiiv

Tõnu Õnnepalu “Lõpetatuse ingel”

” Kunsti, et ta midagi tähendaks, ei tohiks inimesele vägisi pakkuda. Kunst peaks olema selline, et tikutulega otsides ka ei leia. Kunst peaks olema keelatud, käibelt kõrvaldatud, kokku korjatud. Siis oleks tal jälle lootust. Muidu: inflatsioon. Inflatsioon, mis kehtib raudse seadusega meie ühiskonnas kahele asjale: rahale ja sõnale. Neid saab juurde trükkida. Maa ja toit, õli ja puu lähevad kallimaks, raha ja sõna odavamaks. Sõna üldse. Nojah, raha on ka sõna: ja kunst on sõna. Ta ütleb, ükskõik millisel moel, aga ta ütleb. Ja ikka on veel neid, kes tulevad teatrisaali, kes avavad raamatu selles hullus lootuses: äkki seal öeldakse mulle midagi, äkki ma saan millestki aru, endast… Ja öeldaksegi, ja saavadki. See on see kõige suurem ime selle asja juures. Kuigi kunst ja sõna on meie heas ja ilusas maailmas sama hästi kui võimatud, leiavad nad ometi aset. Salaja. Sellest ei räägita. Sest sellest ei saagi rääkida, sest sellest rääkimine tähendaks selle tühistamist, tähendaks sedasama odavat loba, mis kõik tühjaks teeb.” (lk.28)

“Skvotter elab elu väljaspool elu. Elab asjassepuutumatut elu. Täiesti salajast. Otstarbetut. Ja ometi elavamat kui päris elu. Miski ei anna elule rohkem maitset kui kindel teadmine möödumisest, ajutisuse garantii.
Eluga on see häda, et sa ei tea, millal minema saad. Tähtajaliste viibimistega  seda häda pole. Salajane rõõm peatsest ärasõidust, pääsemisest on alati kohal. Ja vanades üksikutes  majades  skvottimine, see põnev taasasustamise tunne kestab seni, kuni nad saavad koduks. Kui ahjud juba ilusasti tõmbavad, aknaklaasid on ees, suuremad praod takutatud, mahajäetuse kõntsakihid maha küüritud, kopitusehais välja tuulutatud, ühesõnaga, kui vana maja keset metsi või lagedust on lõpuks selline, et nüüd võiks sinna keegi juba sisse elama tulla ja seal elada, siis kaob see taasasustamise põnevus ära. Tuleb edasi minna.” (lk.83)